LÕPETA ENESESSE TÕMBUMINE, kui pind hakkab jalge alt kaduma. See näiliselt lihtne muutus nõuab meilt vahel midagi, millega me ei ole harjunud ja seetõttu tunneme end ebamugavalt. Seesama lihtne muutus nõuab meilt ausust ja julgust jääda iseendaks, kellekski, kes ei ole eksimatu.

Põhjus, miks me kipume tavaliselt endasse tõmbuma, kui mingi probleem. mis tavaliselt kerkis esile millestki, mis muutus, on selles, et me kardame end näidata ebatäiuslikuna või kellenagi kellel pole asjad „kontrolli“ all. Selle all omakorda peitub suur vajadus heakskiidu järele.

Kuidas siis nii?

Lapsena sai enamik meist selgeks, et täiskasvanute heakskiidu välja teenimiseks pidime olema „head“ lapsed. Samas saime tunda hirmu selle ees, kui midagi läheb „valesti“. Meie hirm (midagi on „valesti“) kaotada armastust (heakskiitu) panebki meid ennast armastama neil samadel tingimustel nagu lapsepõlves, kus hirm ja arm valati ühte karikasse. Seega, kui midagi juhtub „valesti“ minema ja meil on probleem, siis on meil äärmiselt kerge ennast kritiseerida ning olnus süüdistada. Ja muidugi teeme me seda omaette, enesesse tõmbudes, muidu teeksid ju seda teised, nagu lapsepõlveski. Nii me jõuamegi sinna, kus peidame oma emotsioone ja tõelist mina, kui meil on raske. Tõmbume enesesse ja tõrjume teisi, kui potentsiaalseid süüdistajaid ja kritiseerijaid.

Ning saatuse nöögina just täpselt neil kordadel tahavad tegelikult armastavad inimesed meile toeks olla. Kas sina ei taha olla toeks armsale inimesele või oma lapsele, kui tal on raske? Muidugi tahad. See on su esimene mõte. Ja kuidas me tunneme end, kui meid sel hetkel tõrjutakse? 

Kui me usaldame, et teistega on samamoodi. Kui me usume, et meid armastavad inimesed tahavadki meid aidata. Siis jõuame arusaamiseni, et see ongi maailmas üks olulisemaid asju mida teeme. Me kõik siin maailmas püüame kedagi aidata. Ka meie ametid, fotograafid, esimehed, arstid, lauljad jne, on kõik selleks, et aidata kellelgi teisel saada, mida ta vajab.

Võibolla see teadmine teeb meil kergemaks abi vastuvõtmise, ükskõik, kas professionaalilt või meile armsalt inimeselt.

Miks peaksime tegema, endasse tõmbumise ja tõrjumisega, teistele raskemaks meid aidata, kui just abi on see, mida me vajame, ja nimelt seda meid armastavad inimesed tahavadki ju meile pakkuda? Kui võtad ühendust kellegi teisega, ükskõik kellega, võtad sa tegelikult ühendust iseendaga. Sest teise inimesega ühenduse võtmine tõmbab sind su lakkamatust sisemisest dialoogist välisesse dialoogi. Välises dialoogis saab teine inimene tuua uut energiat ja pakkuda erinevat vaatenurka. Teine inimene näeb meid siis sellisena nagu me tegelikult oleme.

Ja siinkohal ilmneb paradoks – mõnikord peame endast välja astuma, et enda sisse pääseda.

Ainus eeldus selleks muutuseks on ausus enda vastu ja julgus jääda iseendaks. Kellekski, kes ei ole täiuslik.

Head!

Eva

Liitu uudiskirjaga ja saa värsket infot koolituste jms. kohta

Tere külastaja! Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. (Küpsised vajalikud koolituse kalendris)