Ma usun, et elu on lihtne. Sellest, mida me mõtleme, saabki tegelikkus. Ma usun, et me ise loome elu olukordi ja me ise ka loobume oma väest, kui hakkame süüdistama kõiki ja kõike oma ebaõnnestumistes.
Mis meid siis õigupoolest vaevab? Väga sarnased asjad ja samas ka nii erinevad. Me kurdame selle üle, et meie keha ei toimi nagu peaks, ta valutab, lonkab, ei näe nagu peaks ega kuule hästi. Me
Kui teadlikkus on muutumise aluseks, siis vastupanu on tihti muutuse esimeseks sammuks. Kuidas siis? Kui me saame teadlikuks oma ebamugavast seisundist ja hakkame seda märkama (sageli märkame seda eelkõige teiste inimeste juures), siis selles situatsioonis
