Menu
Mis meid siis õigupoolest vaevab? Väga sarnased asjad ja samas ka nii erinevad. Me kurdame selle üle, et meie keha ei toimi nagu peaks, ta valutab, lonkab, ei näe nagu peaks ega kuule hästi. Me kurdame ka selle üle, et meie suhted ei toimi nagu peaks. Et meilt nõutakse liiga palju, meid ei toetata, meid ei kuulata. Me kurdame oma rahaasjade üle, meil on harva piisavalt raha. Me kurdame, et meie elu ei toimi, me ei saa iial teha, mida me tahame, meie soovide ja vajadustega ei arvestata, meiega ei olda iial rahul ja kõik kipub valesti minema. Ja nii me arvamegi teadvat, mis meid vaevab. Kuid kas see ikka on nii?
Mina tean täna, et kõik see, mille üle me kurdame, on vaid väliseks väljenduseks meie sisemistele mõtetele. Ja nende sisemiste mõtete taga on veel palju sügavamad mõttemustrid, mis on aluseks kõikidele välistele põhjustele. Siin võib nüüd olla see koht, kus sa lõpetad lugemise… ja see on okei. Kui sa aga soovid teada saada veel üht võtet, kuidas näha oma sisemisi mõtteid, siis selle parimaks väljenduseks on meie endi sõnad.
Kõige lihtsam viis, mis võimaldab oma enda sõnu näha, on võtta paber ja pliiats ning panna kirja vähemalt kolm lauset, mis algavad: Ma pean…, ma peaksin… Näiteks enne suvehooaega mõtlevad paljud, et peaksid paar kilo alla võtma. Või kirutakse mõtteis: „Ma pean jälle täna tööl kauem olema, et oma asjadega valmis jõuda“. Nüüd küsige endalt „miks?“
Vastused sellele küsimusele on väga kõnekad. Näiteks tunneme me, et peaksime paar kilo alla võtma, sest muidu ei julge me bikiinides randa minna. Või tunneme, et peame tööl kauem olema, et oma asjadega valmis jõuda, sest vastasel juhul peetakse meid käpardiks, kes ei saa millegagi hakkama. Siinkohal tahangi ma juhtida tähelepanu sõnadele „peaks“ ja „peab“. Mida need sõnad siis tegelikult väljendavad?
Mulle tundub, et need sõnad kõlavad nagu “vale”. Me hakkame tegema midagi, mis praegu oleks nagu “valesti”. Näiteks on kaalu liiga palju või pole tööd piisaval hulgal tehtud. Võibolla meenub ka juhuslik märkus naabritädilt, kes ütles rannas, et küll sina oled ikka ümaraks muutunud või õpetaja kuri pilk, kui me polnud piisaval hulgal kodutöid valmis vorpinud. Ja ootamatult olemegi me liiga paksud, liiga laisad, liiga pikad, liiga kärsitud ja nii edasi ja nii edasi.
Aplaus! Põhiteema, mis meid tegelikult vaevab, on leitud.
Me kritiseerime end, kuna oleme omandanud uskumuse, et “me pole piisavalt head”. Selle teadmise valguses pole meil vaja end vaevata enam selliste kõrvalnähtudega nagu keerulised suhted ja mittetoimiv elu. Võime suunata kogu energia tegelikule põhjusele – sellele, et me pole piisavalt head, et endaga rahul olla.
Kujutame ette, et paneksime kaheaastase lapse enda ette seisma ja hakkaksime tema peale karjuma. Ütleksime talle, kui paks ta on, kuidas ta teeb liiga vähe ja kui laisk ta on. Lõpuks on meie ees pisarates ja alla andnud laps. Kui me aga räägime sellele lapsele südamest, kui väga me temast hoolime ja kuidas meile meeldib tema välimus ja kui hästi ta oma ülesannetega toime tuleb, siis on meie ees õnnelik laps. Meis igaühes on see väike kaheaastane laps ja me veedame enamuse oma ajast selle lapse peale karjudes või teda kritiseerides. Ja siis ise imestades, miks meie elu ei toimi.
Minu arvates algab enesega rahuolu just sellest, et me ei kritiseeri end enam mitte millegi pärast. Kriitika sulgeb meid taas samasse mõttemustrisse, mida üritame muuta. Mõistmine ja leebus enese suhtes aitavad aga sellest mustrist välja pääseda.
Püüa end tõsiselt hindama hakata ja vaata, mis juhtub.
Head!
NB! Kui Sinus tekkisid mõtted, et selline lähenemine on tobe, võibolla tekkis isegi viha, soov vaielda või tunne, et selle teadmisega pole mitte midagi teha, siis selline reaktsioon on hea 🙂 Ükskõik, milline reaktsioon juhtub praegu ka olema, näitab see, et muutumise protsess on juba alanud. Kui sa tundsid, et soovid muuta oma elu, ent vajad sel teel tuge, siis mulle oleks au sind toetada.
