Täiskasvanuks saades hakkame me taaslooma oma lapsepõlve kodust keskkonda. Eelkõige suhetes, kus hakkame looma suhteid sarnastel alustel nagu meil oli oma vanematega. Mõtle, kas sulle on keegi, kellega sa suhtled, meenutanud sinu vanemaid? Ja siis me kohtleme ennast ja oma kaaslast samamoodi nagu meie vanemad kohtlesid meid. Kritiseerime ennast, partnerit ja lapsi oma vanemate häälega, öeldes: “Sina oled süüdi”, “Kuidas sa ei suuda kunagi midagi õieti teha?” Kui meid aga lapsepõlves julgustati ja armastati, siis armastame ja julgustame end ja oma lähedasi samuti. Kui sageli sa tegelikult tunnustad end tõeliselt ja südamest? Võibolla ei ütle sa mitte kunagi endale siiralt: “Sa oled suurepärane!”, sest alati saab ju midagi paremini teha.

Ma usun, et vaatamata sellele ei peaks me näitama näpuga oma vanematele ja lausuma neid süüdistama. Meie vanemad ei saanud ju anda meile seda, mida nad ise ei teadnud. Nemad andsid oma parima, mis tugines nende endi lapsepõlvekogemustele. Kui sa tahad ennast ja oma vanemaid paremini mõista, siis las nad jutustavad sulle oma lapsepõlve lugusid. Kui kuulad neid lugusid suure tähelepanuga, mõistad, kust on pärit nende hirmud ja kivinenud mõttemallid ning oskad neid ehk ka enda juures märgata.

Ma usun, et see, mida me oleme kogenud ja läbi elanud, oleme me ise oma mõtete ja uskumustega loonud. Kuid see on minevik. Ja see on möödas. Alatiseks.

Ma usun, et kogu meie vägi seisneb selles, milliseid mõtteid ja uskumusi me valime siin ja praegu. Kogu meie vägi seisneb praeguses hetkes.

Pane tähele, mis mõtted sul hetkel peas keerlevad? Kas need toovad sulle pigem kahju kui kasu? Kas sa soovid, et needsamad mõtted looksid sulle sinu tänase päeva?

Ma usun, et ükskõik, millise probleemiga on tegu, meie kogemused selles olukorras on vaid meie mõtete tagajärg. Inimeste üks levinumaid sisemisi uskumusi enda kohta on: “Ma pole küllalt hea”. Kas tuleb tuttav ette? Kelle jaoks sa pole piisav? Kelle arvates? Kui meil seda uskumust poleks, siis ei tekiks ka väärtusetuse tunnet. Kui aga selline arvamus on meis sügavalt juurdunud, siis kuidas me suudaksime luua endale rõõmsat ja edukat elu? See peamine alateadlik uskumus ei sobiks ju hea eluga kuidagi kokku.

Ma usun, et tähtis pole see, et oleme olnud piirava uskumuse kütkeis. Oluline on praegune hetk ja see, mida me täna mõtleme. Kui oleme näinud, kuhu võime oma uskumustega jõuda, siis aitab meid teadmine, et mõtet saab muuta. Mõte on ainus asi, millega tuleb tegeleda.

Muuda mõtet ja ebameeldiv tunne kaob.

Head!