Kuidas me üldse tajume oma elus tagasilööke? Eks ikka igaüks isemoodi. Kes tunneb täielikku vastupanu edasi liikuda suhtes, kes ütleb, et „ma ju proovin, aga midagi ei muutu“, kes ei usu iialgi, et see õnnestub. Neid võimalusi on sadu, isegi rohkem.

Millest mina aga tänaseks olen aru saanud, on see, et kuna alguses vajab muutumise protsess sügavat keskendumist ja palju tähelepanu, kipume me selle muutma “raskeks tööks”. Vaata näiteks last, kes kõndima õpib. Kui palju komistamist, kukkumisi ja ebakindlust on täis see protsess. Kui ta aga heituks esimese kukkumise (tagasilöögi) peale, ei õpiks ta kunagi kõndima.

Õppimise protsess jääb alati samaks, sõltumata sellest, mida me õpime – kas kõndima, autot juhtima, kirjatähti või seda, kuidas viia oma ellu sisse positiivseid muutuseid. Alguses me ikka kukume, kuid iga kukkumise järel end uuesti püsti ajades ja harjutama hakates, on kõik üha lihtsam ning iga kord saame üha paremini hakkama. Kuni lõpuks me isegi ei pane tähele, et me seda oskame, sest see on saanud meie elu loomulikuks osaks.

Sellesama mõtte võtab kokku hästi Robert Diltzi tsitaat: “Kõik, mis väärib tegemist, väärib alguses kehvasti tegemist.” Seega sa teed seda, mida oskad ja sellest alguses piisabki. Et me ei võtaks uue asja õppimist kui “rasket tööd”, vaid kui millegi uue teadasaamist, uue oskuse omandamist, mis oluliselt parandab meie enesetunnet ja võimalusi elus.

Toon veel ühe näite. Kujuta hetkeks ette, et oled ostnud uue telefoni, täiesti erineva kõigist eelnevaist. Selleks, et seda kasutada, pead sa jälgima täpselt reegleid, mis selle telefoniga kaasas käivad. Kui sa neid reegleid järgid, siis saad sa oma elu selle telefoniga teha palju mugavamaks ja ta võimaldab sul teha asju, mis sulle meeldivad. Kui sa aga neid reegleid eirad, siis telefon, kas ei tee midagi või teeb sootuks muud, mida sina soovisid. Mäletan oma elus seika, kui vahetasin telefoni ja selle marki, ma lausa hullusin ärritusest, kui telefon ei allunud minu tahtmistele. Telefon aga lihtsalt ootas kannatlikult, millal õpiksin selgeks tema reeglid ja seejärel sai temast minu elu toetav ja tarvilik osa.

Niisamuti on ka sellega, mille oled otsustanud selgeks õppida nüüd, kui oled otsustanud endale selgeks teha, kuidas muutuda. Sa ei saa seda oma vanade mõttemallide (vana telefoni reeglite) järgi painutada, vaid sa pead selgeks õppima uued reeglid ja alles siis saab positiivne muutus toimuda.

Ja kui ikka veel enesekriitika kipub lämmatama enesearmastust ja -usku ning sa leiad end taas mõtlemas, et sa ei saa sellega hakkama või et sul pole selleks piisavalt, siis siinkohal soovitan igapäevaseks harjutamiseks üht meeldivat tegevust.

Võta leht paberit (mida suurem seda parem, kindlasti mitte väiksem kui A4) ja pliiats ning kirjuta paberi ülemisse serva: MA MEELDIN ENDALE, SEST… ja lõpeta lause mitmel erineval moel. Igal hommikul peeglisse vaadates kirjuta sellele lehele lisaks vähemalt üks asi, mis sulle enda juures meeldib ning loe neid üha uuesti ja uuesti. Õhtul enne magamaminekut võta ette seesama paber ja pööra selle teine külg ning kirjuta ülemisse serva: TÄNASEST PÄEVAST ÕPPISIN MA… Ja igal õhtul lisa sellesse nimekirja veel vähemalt üks õppetund eelnenud päevast.

Luban, et see tegevus annab sulle hea enesetunde. (Kui enesetunne ei parane, kirjuta mulle, lepime kokku kohtumise ja leiame koos lahenduse).

Lõpetuseks tahangi öelda, et tehkem muutumisest rõõmu ja uudishimu täis nauditav protsess!

Head!