Kui teadlikkus on muutumise aluseks, siis vastupanu on tihti muutuse esimeseks sammuks.

Kuidas siis?

Kui me saame teadlikuks oma ebamugavast seisundist ja hakkame seda märkama (sageli märkame seda eelkõige teiste inimeste juures), siis selles situatsioonis hakkame enda ellu ligi tõmbama inimesi või hakkame märkama artikleid, raamatuid või kursusi, mis äratavad meis uue vaatenurga, millega oma muresid lahendada. Just selles staadiumis võib tekkida väga tugev vastupanu, kus konkreetne lähenemine või teise inimese öeldu tundub meie mõtteviisile täiesti vastuvõetamatu, tobe ning võib tekkida lausa viha.

Tänaseks olen ma ise kogenud, et kui uus lähenemisviis tekitab meis vajaduse suruda lõuad tugevalt kokku ja pigistada käed rusikasse, siis oleme tabanud otse kümnesse. Aga mis siis nüüd teha? Minu soovitus: JÄLGI ENNAST, JÄLGI OMA MÕTTEID, MIS TEKITAVAD VASTUPANU JA LIIGU EDASI.

Siin võib tekkida küsimus, kuidas vastupanu ära tunda? Selleks on enamasti:

1) Meie endi teod, mis võivad väljendada vastupanu: me vahetame teemat, me lahkume ruumist, ka hilinemine ja haigestumine võivad olla vastupanu märgiks, liigne söömine ja joomine, suitsetamine, teleka vaatamine jne.

2) Me otsime õigustusi vastupanule läbi teiste inimeste: minu abikaasa ei mõistaks seda iialgi, teraapias ja kursustel käivad ainult hullud, keegi ei suuda mind mu mures aidata, ma ei taha teisi tülitada, küll aeg lahendab selle probleemi jne.

3) Ja muidugi kasvame me üles uskumuste saatel, mis omakorda kujundavad meie vastupanu muutustele: seda pole võimalik teha, see maksab liiga palju, ma ei usu sellesse, ma pole selline inimene, meie peres ei tehta nii, seega pole see ka minu jaoks, see nõuab liiga palju vaeva.

4) Siis anname me oma jõu teistele ja õigustame oma vastupanu järgmiste mõtetega: niipea, kui saan oma abikaasa nõusse, hakkan muutuma, mu sõbrad ei saa sellest aru, mul pole selleks õiget kaaslast jne.

5) Muidugi piiravad arvamused enda kohta: me oleme liiga laisad, liiga vanad, liiga noored, liiga rumalad, liiga paksud, kõike tundub liiga palju.

6) Sageli hakkame ka kasutama venitamistaktikaid, kus leiame järgmisi vabandusi: ma, ei suuda praegu selgelt mõelda; jaa, väga hea mõte, ma teen seda teine kord; mõtlen sellele homme; mul pole praegu selleks aega.

7) Võibolla tekib üldse eitus muutuse vajalikkusele: mul pole ju tegelikult midagi viga; kui ma sellele probleemile ei mõtle, siis mu probleemi ka ju ei ole; selle probleemi lahendamine ei ole minu võimuses.

8) Ning kõige suurema osa vastupanust moodustavad meie endi hirmud, eelkõige hirm tundmatu ees: mul ei pruugi see õnnestuda; äkki mu perekond ja sõbrad ei saa minust aru ja hakkavad mind tõrjuma; ma ei suuda mõeldagi, et keegi sellest teada saab; ma kardan oma tõelisi tundeid ja mõtteid avaldada, sest äkki ma saan haiget; võibolla ma teen valesti.

Kas tundsid mõne ütluse taga ära oma vastupanu?

Iga meie harjumuse ja korduva kogemuse taga on meie endi sisemine vajadus millegi järele. Ja iga vajadus omakorda vastab mõnele meie uskumusele. Meie sees on miski, mis vajab palju toitu, halbu suhteid, vaesust, viha ning kõikvõimalikke muid mureallikaid.

Me kõik oleme lubanud: “Ma ei tee seda enam kunagi!” Ja juba järgmisel hetkel teeme seda taas. Ja siis suurendame oma probleemide pundart veel sellega, et korrutame endale: “Sul pole kübetki tahtejõudu. Sa oled lihtsalt üks nõrk inimene.” Selliste lausetega saavutame veel lisaks süütunde.

Tegelikult pole ju asi tahtejõus ega enesevalitsuses, sest me püüame lahti saada vaid välisest sümptomist ja seepärast see ei toimigi. Astume aga nüüd sammu tagasi ja teeme midagi selleks, et oleksime valmis LOOBUMA sisemisest vajadusest. Kui pole vajadust, siis kaovad ka välised sümptomid. Selleks mine peegli ette ja ütle endale: “Olen valmis loobuma VAJADUSEST vastupanu osutada või vajadusest solvumise, peavalu, ülekaalu või mille iganes üle.” Lihtsalt ütle peeglis endale silma vaadates: ” Olen valmis loobuma vajadusest…”

Pane tähele oma tundeid. Kui sa oled kahtlev või see tundub sulle lihtsalt tobe, siis küsi endalt „miks?“. Millisest vastupanu osast sa kinni hoiad? Milline uskumus sind tagasi hoiab? Ja palun, ära pahanda endaga, lihtsalt pane tähele, mis pinnale kerkib. Võibolla oskad isegi öelda, kust see pärineb?

Siinkohas võib taas tekkida hirm, et ma ei saa sellega hakkama, see on minu jaoks liiga keeruline ja ma ei oska sellest vabaneda. Mina arvan, et see on vaid lisavastupanu ja soovitan sellest etapist lihtsalt läbi minna. Piisab vaid lihtsalt valmisolekust. Seega mine taas peegli ette ja ütle endale: “Olen valmis loobuma vajadusest…”

Pane tähele oma mõtteid ja teadvusta neid endale. Nad näitavad meile hästi, kuhu võime oma uskumustega jõuda. Ometi on need minevik ja tähtis on see, mida mõtleme praegu. Jõupunkt asub alati praeguses hetkes. Sellest hetkest, kui seda mõistame, saame olla vabad.

Head!